Kristus on üles tõusnud! Piiblis kirjutatakse, et kõige esimesel ülestõusmispüha hommikul läksid mõned leinavad naised Jeesuse hauale ja leidsid eest tühja haua. Lähemalt asja uurides selgus, et Issand Kristuse ihu ei olnud enam samas kohas, kuhu see oli eelnevalt asetatud. Hauas olid alles üksnes Kristuse surilinad ja tema pea ümber olnud higirätik.
Läbi ristikiriku ajaloo on paljud erinevad kahtlejad lagedale tulnud teistsuguste ideedega. Põhiküsimus on olnud kahtlejatel ikka seesama – kas tühi haud on piisavaks tõestuseks, et Jeesus Kristus tõepoolest surnuist üles tõusis?
Minu isiklik kogemus tänases teadmises ei luba ühtegi kahtlejat kritiseerida. Ma usun, et teatav kahtlus ja vajadus veenvate vastuste leidmiseks on usuelus väga vajalik. Julgen siinkohal tunnistada, et olen minagi oma elu vaimulikul rännakul küsinud umbes nii – aga mis siis saab, kui kogu lugu ülestõusnud ja taevasse võetud Jeesusest ei vastagi tõele? Mis siis, kui mõni erinevatest kahtlejate teooriatest ongi päriselt tõde? Ja mis siis, kui ma olen sinisilmselt kellegi heasoovlikku jutukest uskudes kõige olulisema jutu tuuma enese jaoks ära kaotanud? Hea lugeja, ma tahan Sind julgustada eneselt kriitilisi usuelulisi küsimusi küsima ja neile kindlasti ka vastuseid otsima. Saan kinnitada, et olen nüüdseks enda küsimustele vastused leidnud ja olen veendunud, et Piiblisse talletatud sündmused on minu jaoks tõesed. Mulle on veelgi olulisem, et Kristus on surma võitnud ja läbi tema võidu on ka minul lootus tulevikus igavesele elule taevases kuningriigis. Samal ajal ma tean isiklikult mitmeid inimesi, kelle jaoks on Kristuse kannatuse ja ülestõusmise sündmused kõik segamini. Paljude jaoks ei ole nendes sündmustes mingit loogikat. Paljudel ei ole selles elus eksistentsiaalseid küsimusi või ka äratuntavat vajadust kohtuda ülestõusnud Jeesusega. Kohati näib mulle, et kriitiliselt olulistele küsimustele ei taheta või ei julgeta selgeid vastuseid otsidagi. Aga need vastused on iga uskliku jaoks eluliselt olulised! Ma usun, et ilma selge veendumuseta ei ole meil kellelgi võimalik uskuda Jeesuse lunastusse. Kuniks meil ei ole tema ülestõusmisest selgust, ei saa me päriselt ka tunnistust jagada elavast Jumalast!
Kristuse ülestõusmispühadel on minu soov, et iga Jeesuse järgija saaks kuulutada rõõmusõnumit oma tõelisest Päästjast! Piiblit lugedes paistab mulle nii, et üksnes tõeline veendumus Kristuse ülestõusmisest muudab kirikuinimeste seas tuntud fraasi – Kristus on üles tõusnud! – elavaks evangeeliumiks. Johannese evangeeliumi 20. peatükis kirjutatakse, kuidas Maarja Magdaleena tuli nädala esimesel päeval Jeesuse hauale ja leidis ootamatult eest tühja haua. Kui siis Maarja kurvastusest ja teadmatusest haua juures nuttis, ilmus talle ülestõusnud Jeesus. Väikse vestluse järel oli Maarja täiesti veendunud, et ta on kohtunud ülestõusnud Jeesusega. Alles selle järel oli Maarja valmis oma usust ülejäänutele tunnistama. Üsna sarnane kogemus on kirja pandud Luuka evangeeliumi 24. peatükis, kui Jeesuse jüngrid kõndisid mööda teed Emmause poole. Teed käies liitus nendega Jeesus ise, keda jüngrid algselt ära ei tundnud. Alles mõne aja pärast said mehed aru, et nad olid kohtunud surnuist ülestõusnud Õpetajaga. Uues veendumuses olid jüngrid valmis minema ja kuulutama evangeeliumi ülestõusnud Kristusest.
Viimselt väljendavad usuinimesed tänapäevalgi oma kristlikku usku, öeldes: „Kristus on üles tõusnud!“ Ma usun, et nendes sõnades peitub iga kristlase isiklik sügav usutunnistus. Nende väheste sõnadega ei ole võimalik palju argumenteerida ja ühtki uskmatut inimest usklikuks muuta. Küll on nende sõnadega võimalik kuulutada meie ligimestele rõõmusõnumit, mida Issand Jeesus ise ülestõusmise järgselt julgustas tegema. „Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ … Kui Issand Jeesus oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega“ Mk 16:15, 19-20
Pastor Ardi
