Juhtusin hiljaaegu rääkima ühe sõbraga sellest, kui erinevalt inimesed asju näevad eneste ümber. Ühine jutujärg viis meie mõtted selleni, kuidas läbi akna vaadates avaneb sootuks erinev vaade. Kogetav pilt erineb väga palju ainuüksi selle tõttu, kas läbi akna vaadatakse päevavalguse ajal või pimedal ajal. Valgel ajal vaadates püüab inimese silm selgesti väljaspool akent olevaid objekte. Olgu nendeks mõned taimed, linnud ja loomad, teised inimesed, mõned ehitised või mis tahes muud esemed. Kõike seda tuvastades saab teadlik inimene öelda tänu Loojale, sest meid ümbritsev maailm on väga mitmekesine. Kui aga samast aknast pimedal ajal välja vaadata, siis võivad suure tõenäosusega paljud elemendid inimese silmale nähtamatuks jääda. Teiselpool klaasi oleva mitmekesisuse asemel on väga lihtne märgata aknal enese peegeldust. Ehkki kogu mitmekesisus on ju endiselt olemas – lihtsalt inimese silm ei haara seda keset pimedust. Sellisel juhul on vaja teatavat usku või teadmist, et kogu ilu on endiselt õues olemas. Küsimus on siis selles, kuidas aknaklaasil olevast peegelpidist pisutki kaugemale näha?
Ma usun, et vaimuliku elu tähenduses on inimestele avanev pilt üsna sarnane. Kui kõik näib olevat rõõmus ja Jumala käsi tugevasti meie igapäeva elus kohal, siis on ka lihtne Jumalat ülistada. Kui aga seistakse silmitsi eluraskustega ja ilmselgelt tajutavaid suuri Jumala imesid elus ei kogeta – kas see siis tähendab, et vaimulikus elus on saabunud pimeduse aeg? Päris kindlasti ei saa Jumala-asju nii lahterdada, et kõik on täpselt nii ja mitte mingil juhul teisiti. Mõne inimese elus võib Jumal tõesti tegutseda väga võimsasti. Mõne teise puhul on Jumala töö pigem aeglane ja suured imed väljenduvad pisikestes asjades. Kindel võib olla selles, et Jumal on igaühe elus kohal, kes Teda on oma ellu kutsunud. Enamasti on ikka Jumala tegevuse märkamine või märkamata jätmine iga inimese enda vaimulikust nägemisvõimest sõltuv.
Ühe vaimuliku elu pimeduse põhjustest võib olla see, et inimestel puudub kõige lihtsamgi ootus või plaan tuleviku suhtes. Nii suudab inimene näha ainult praeguse hetke reaalsust, uskumata seejuures ise, et midagi teistsugust võiks üldse kunagi juhtuda. John C. Maxwell on kirjutanud: „Edukate ja edutute inimeste vahel on tajutav erinevus. Edukat inimest motiveerib unistus, mis ületab teda ennast. Tal on unistus, mis on suurem kui ta ise; tal on midagi, mis aitab tal pidevalt edasi minna. See on tema käeulatusest kaugemal ja siiski usub ta, et kui teha piisavalt palju tööd, siis ühel päeval unistus ka täitub. Selline on edukas inimene. Edutud inimesed on motiveeritud vaid tänasest. Nad ei mõtle homsele. Nad ei näe kaugemale iseendast. Nad haaravad mõnuga olevikust, võtmata arvesse isegi seda, mis võib homsel päeval neile varuks olla“. Niisiis on väga suur ja oluline vahe selles, kuidas inimesed endid ja ümbritsevat maailma vaimulike silmadega näevad.
Vanas Testamendis on kirjas prohvet Jesaja kutsumise lugu. Prohvet on kirjutanud alustuseks, et ta nägi Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel. Pisut hiljem ta ütles: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.” Js 6:5 Prohvetile sai ühtäkki selgeks, kui patune on tema täiuslikult püha Jumala kõrval. Prohveti silmad nägid ühe korraga nii suurt Jumala pühadust kui ka suurt inimlikku puudulikkust. Prohveti inimliku teadmiste kohaselt oleks ta pidanud sealsamas surema, sest ta oli Jumalat näinud. Selle asemel saatis Jumal ühe saadikutest prohveti juurde ning kogu inimese patusus sai sellel samal korral lepitatud. Ma usun, et see ei olnud prohveti suur unistus minna rahva keskele kõnelema. Nii nägi ta enese peegelpilti antud olukorras. Jumala puudutus avas aga prohveti silmad nägemaks kõike varasemast hoopis erinevalt. Sealtmaalt edasi oli prohvet Jumala jaoks edukas kaastööline.
Meie oleme nendel päevadel ja nädalatel paastuajas. Paastumise mõte ei ole igapäevase toidumenüü reguleerimine. Paastuaja peamine mõte on parandada suhteid Jumalaga, iseendaga ja kaasinimestega. Jättes selle saavutamiseks kõrvale mõned harjumused ja võttes selle asemel rohkem aega Jumala läheduse otsimiseks. „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbija tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!“ Ps 139:23-24
Pastor Ardi
