Sügis on kättejõudnudjajailmadki on selgelt sügiskuu nägu. Silmale valmistab aga rõõmu värvide rikkus. Roheluse kõrval näeme üha enam puudel ja puude all lehti kollasest punaseni.
Oktoobrikuule annavad tooni ka lõikustänupüha ja õpetajate päev. Saame tuua Jumalale tänu nii igapäevase leiva ja kaetud toidulaua eestkuinendeeest,kesonsedalauda katnud. Saame tuua tänu ka nende eest, kes meid on õpetanud ja kasvatanud kodust alates, lasteaias, koolis, ameti– või kõrgkoolis, eluülikoolini välja. Ja mis võib ilusamatolla,kuitänuliksüda.
Meil kõigil on olnud häid õpetajaid, kellesarnasedtahaksimeolla,kellest jätkuvalt õppida. Hea eeskuju on kuldaväärt. Aga küllap on olnud ka neid, kelle sarnased me ei tahaks olla. Enttark oskab õppida kateiste vigadest, neist hoidudes, neid mitte korrates. Mitte iga eeskuju ei vääri järgimist.
Heaks eeskujuks on olnud näiteks püha Franciscus Assiisist, kelle mälestuspäeva tähistatakse 4. oktoobril (eeskätt katoliku kirikus, agalaiemaltki).Üsnatuntudontema palve: „Issand, muuda mind oma rahu saadikuks. Sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata armastust.“ Franciscus innustas ka kuulutustööle: „Kuulutage Kristust igalpool,igalajaljaigalviisil— ja kui muud moodi ei saa, siis ka sõnadega!“
Parimat eeskuju on andnud läbi aegade aga Jeesus — nii õpilastele kui õpetajatele. Meilgi tasub tähele panna ja järgida õpetajate Õpetajat, kes on öelnud: „õppige minust ... ja teleiatehingamiseomahingedele.“
Kui ka vahel tunneme, et see eeskuju, mida meie suudame anda, on vaid kahvatu vari sellest, mis peaks olema, julgustab Jeesus meid ometijätkamaTemajälgedes.
