Erinevate tähtpäevade tähistamise juurde on ikka kuulunud möödunud aegade meenutamine. Nii olen minagi Pärnu metodisti koguduse aastapäeva eel mõelnud sellele, kuidas üks suhteliselt väike kogudus on suutnud 102 aastat järjestikku püsida. Meenutame, et sellesse aega on jäänud teine maailmasõda ja sõja järgselt oli meie rahvas ligikaudu 50 aastat võõra riigi võimu ja valitsemise all.
Kiiremad lugejate hulgast tahaks mu mõtetele ehk vahele hüüda, et see on olnud suur Jumala arm, mis muud! Minagi usun, et see kogudus on püsinud läbi erinevate aegade osalt Jumala armust – aga mitte ainult! Minu teine veendumus on, et inimesed koguduses on läbi 102 aasta teinud olulisi tegevusi. See tähendab, et on tehtud tööd, milleks Jumal oma armust on lubanud sel kogudusel sündida ja olenemata asjaoludest sel ka edasi püsida. Nii näib mulle asjakohane jagada, millised tegevused on siis koguduse elus olulised ja millised tegevused võiksid aidata kogudusel ka tulevikus edasi püsida?
Olen kuulnud räägitavat kristlastest, kelle elu juhivad vagad kombed ja head teod. Ma pean siinkohal ütlema, et vagad kombed on üsna lihtsasti õpitavad! Kui keegi on tsirkuse-etendust vaadanud, siis on arvatavasti näinud ka mitmesuguseid loomi erinevaid trikke tegemas. Need oskused ei ole loomadele sündides loomuomased ja need tegevused ei ole kuidagi liigi eksistentsi jaoks olulised. Pika harjutamise tagajärjel on karud rattasõidugi selgeks õppinud ja lõvid läbi põleva rõnga hakanud hüppama. Ei ole siis imestada, et ka inimesed võivad aja jooksul kirikus käies erinevad vagad kombed omandada – aga kas üksnes vagade kommete täitmine lubaks kogudusel püsida? Kahtlen selles väga tugevasti! Minu arvates on umbes sama lugu heade tegude tegemisega. Ka need tegevused on õpitavad, aga koguduse püsimiseks ei ole vastastikuste heade tegude tegemine esmatähtis. Heade tegude tegemine on kristlase elus oluline, aga mitte koguduse säilimiseks kriitiliselt oluline tegevus.
Jeesus jutlustas kord, et need mehed ja naised, kes end Jumala omaks tunnistavad, peaksid esmalt otsima Jumala riiki ja tema õigust. Sisuliselt tähendab see, et koguduse püsimiseks on kõige kriitilisem igal inimesel igatseda Jumala lähedust ja tema juhatust oma elus. Jaakobuse kirjast saame lugeda: „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.“ Loetust leiame, et igasugune hea and tuleb Jumalalt endalt. Iga kristlase vastutus on need annid koguduse ühiseks kasuks Temalt vastu võtta ja siis ka Tema suuniste järgi kasutada. Ainult nii saab Jumala arm meieni ulatuda ja meie kaudu veel paljude teiste inimesteni. Kui nüüd meie, ühe kogudusena, Jumala armu nii edasi kanname, siis on meil lootust, et AGAPE kogudus püsib veel järgmistelgi aastatel.
Õnnistatud 102. aastapäeva, AGAPE!
Pastor Ardi
