Kirikuaastas oleme jõudnud Kristuse kannatusaega ehk paastuaega. See algas tänavu juba 18. veebruaril tuhkapäevaga ja lõpeb Vaikse Laupäevaga 4. aprillil. Niisiis langeb terve märtsikuu sel aastal, nagu kaunis sageli, paastuajale ning just seetõttu hakkas vanarahvas aasta kolmandat kuud paastukuuks nimetama. See aga omakorda näitab, kui sügavalt oli usk jõudnud eestlaste esivanemate südamesse ja kujundanud nende mõttemaailma. Kirikukalender ja meie rahvakalender olid omavahel tihedalt läbipõimunud.
Usurahvas aga saab ka moodsal ajal igal varakevadel teha koos oma Õpetaja ja Õnnistegijaga kaasa Tema rännaku Jeruusalemma ja sealt edasi Kolgatale.
Muutmise mäelt, kus Isa kirgastas ja kinnitas oma Poega, alla tulles oli Jeesus täis otsustavust viia täide lunastustöö ja päästa patuvangis inimkond. Ta oli valmis andma oma patuta elu lunahinnaks ning asuma teekonnale, mille lõpp oli Kolgata mäel.
„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast“, ütles Jeesus oma õpilastele. (Lk 18:31)
Kui meie tahame olla Jeesuse õpetuslapsed ja tema järelkäijad, oleme kutsutud kaasa usurännakule, mis toob kaasa uusi ja sügavamaid kogemusi. Tõsi küll, see teekond ei too meile kuulsust ja rikkust ega midagi muud, mida maailmas meie ümber taga aetakse. Vastupidi, taevaste varanduste omandamiseks peame olema valmis loobuma nii mõnestki asjast või tegevusest, mis meile seni on armsad või harjumuspärased.
Üks viis, kuidas sisukalt oma paastuaega kujundada, on mõelda järele, mis meie tähelepanu ja aega on kõige enam kulutanud. Küllap leiame mõndagi, mille osakaalu vähendamisel saame võita aega. Leida lisaaega, et teha neid asju, mille jaoks seni pole piisavalt aega olnud, ent millest me tunneme, et need on olulised.
Hea on mõelda ka oma usuelu tavapärasele praktikale. Kas meil on olnud küllalt aega näiteks palveks ja piiblilugemiseks. Aega ka kristliku osaduse pidamiseks - et käia külas õdedel-vendadel, külastada haigeid, või käia ka regulaarselt jumalateenistustel, et uut jõudu koguda. Armulaua-osaduses saame kogeda mitte ainult ühise pere tunnet, vaid ka seda õnnistust, mida üksnes Jumal saab meile koguduse keskel anda. Kristuse ihu ja vere läbi saame kogeda taas ja taas, et oleme lepitatud Jumalaga ning kaasinimestega. Seda vaatamata meie puudustele ja eksimustele - andeks paludes ja andeks andes kogeme Jumala imelist armu.
Teile armu ja rahu soovides - Tõnu Kuusemaa, pastor
